Kas minimalism on ainult asjadest loobumine ja vähemate asjade omamine? Kunagi arvasin, et minimalistid on need, kelle kodus on nii vähe asju, et seal ei ole hubane olla. Kus kõik on lage ja külm. Nüüd räägitakse minimalismist järjest enam ja mulle tundub, et ka mina olen liikumas järjest enam minimalistliku elustiili suunas. Kuidagi iseenesest ja mitte üldse ennast sundides.

Selles artiklis ei tahaks pikalt kirjutada asjade minimalismist. Sellest on palju räägitud. Küll aga lugedes viimati ühte minimalismi ja korrastamise raamatut “Õnn vähesest” sain pihta, et minimalism ongi midagi palju laiemat, kui “mul on vähe asju”.

Mis asi see minimalism siis on?

Meie üleküllastunud planeedil on liiga palju asju, valikuid, infot. Selle kõige sees on vaja ellu jääda. Ellu jääda nii, et enda sisemaailm jääks tasakaalu ja orienteeruks, mida üldse elult tahta. Minu arusaamist mööda on minimalistlik elustiil järjest oma elus asjade, valikute ja infovoo vähendamine ning teiselt poolt tähelepanu pööramine nendele vähestele ja tähtsatele tegevustele, inimestele, olukordadele, mis on tõesti hingele vajalikud.

Mõelge näiteks, kui lähete poodi valima leiba-saia. Kui olete keskmisest teadlikum ostja, siis tahate võimalikult tervisliku täistera toodet, võib olla veel parem, kui see oleks nisuvaba toode. Kui palju valikuid ees on ja kui palju silte peab läbi vaatama! Teadlased väidavad, et kui valikus on rohkem kui 5 toodet, siis ei suuda me enam ratsionaalselt valida ning valime suurema tõenäosusega “huupi”.

Aga kui sellised “huupi” valikud juhtuvad suuremate ja elulisemate otsustega? Näiteks kuhu kooli laps panna või kuhu kolida või mis võiks olla järgmine karjäärialane samm? Selleks, et sellised suured ja elulised otsused oleksid võimalikult kooskõlas inimese endaga, on minu meelest ülitähtis minimaliseerida oma elu paljusid tahke. Mis tahud need on ja mida olen mina juba teinud?

Minu tagasihoidlik lähenemine minimalistlikule eluviisile:

1. Asjad- siin all ma käsitlen kõiki kodus olevaid asju alates riietest lõpetades laste mänguasjadega. Meie peres on välja kujunenud traditsioon, et vähemalt 1x kvartalis käime üle riidekapid ja mänguasja kastid ning loobume nendest asjadest, mida enam ei vaja. Asjad viime Taaskasutuskeskusesse (Tallinnas viime meie Tatari tn keskusesse) ning tunneme alati head tunnet, et kodus saab ruumi juurde ning asju ei pea ära viskama. Samuti näen, kuidas see õpetab lapsele oma asjade annetamist- mu poeg suudab kiiresti kindlalt öelda, kas tal on seda asja edaspidi vaja või loovutame mõnele lapsele, kes sellest rohkem rõõmu tunneb.
2. Üritused ja muud käimised- kunagi ma tahtsin jõuda paljudele põnevatele üritustele (eriti kui jutt käis suvest), tihti käia kinos, kontsertitel jne. Ma käisin palju ringi, aga sügavuti ei pruukinud see paljujus mulle rõõmustavalt mõjuda. Ma lihtsalt olin ära hõivanud kogu oma vaba aja. Nüüd on see asendunud korraliku eelvalikuga, kuhu tasub minna ja mida tasub teha. Ma käin ringi pigem vähem, aga olen selle eest tänulik, et need käimised on sügavamalt mõtestatud.
3. Infovoog ja telekas- kui palju risustab pidev infovoog meie aju ja mõtlemist. Olen suuresti loobunud uudiste igapäevasest jälgimisest ja vaatamisest. Telekast paneme käima vaid teatud meie pere mõistes kvaliteetsaateid ja seda ka pigem sügis-talvisel perioodil. Suvel ei lähe meil telekas tihti mitu päeva käima. Interneti artiklite asemel olen pigem raamatute austaja. Olen tähele pannud, et vajalik uudis, mis peab minuni jõudma, jõuab niikuinii, isegi kui ma uudiseid ei jälgi. Suund, millega pean veel tegelema on sotsiaalmeedia vähendamine igapäevaelus.
4. Tutvusringkond- kellega, kui palju ja mis teemadel ma suhtlen on ajaga kindlasti muutnud. Mulle ei anna small-talkid midagi ning proovin neid igati vältida. Minu kohtumised sõbrannadega on pigem sügavad jutuajamised elust ja inimeseks olemisest. Need aitavad analüüsida iseennast ja oma elu. Need annavad midagi juurde, mitte ei võta ära (nt aega).
5. Autoga liiklmine- meie peres on praegu kaks autot, kuid järjest tugevamalt tunnen iseenda seest tungi, et seda on liiga palju. Liiga palju nii rahaliselt, kuid eelkõige mitte mõistlik järjekordse “asjade” omamise poole pealt. Siit samm sügavamale minnes- seda on liiga palju loodusele ja keskkonnale. Iga hommik, kui ma istun Tammsaare tee ummikus tunnetan, et see on nii vale, mis ümberringi toimub. Kõik need inimesed oma autodes sõitmas kuhugi, et siis päev läbi auto seisaks parklas, et saaks õhtul tagasi koju sõita. Nädalavahetusel proovin üldse võimalikult vähe autoga sinna-tagasi linna vahel sõita, kui siis linnast välja. Suvel aga võimalusel üldse ainult jala või rattaga. Loodus oleks nii palju tänulikum, kui pered saaksid oma logistika paika panna nii, et oleks vajadusel ainult üks auto ja veel ideaalsem, kui see auto oleks hübriid või elektri auto 🙂 Meie vaikselt teeme plaani, kuidas nii korraldada.
6. Võimalikult TÜHI nädalaplaan- kuidas nii? Minu arvates on “moest läinud” olla hõivatud ja teha väga palju asju. Tähtis on teha nädalas enda jaoks tähtsaid asju, mis toidavad hinge ja eneseteostust ning ülejäänud aeg lihtsal olla (kohe kirjutan ka, miks lihtsalt olemine hea on). Kunagi, kui olin 23 aastaselt oma suurte kohustuste pagasiga omadega kokku jooksnud tegin endale nimekirja, kus panin kirja kõik oma tolle hetke tegevused ja kohustused. Vaatasin sellele nimekirjale ausalt otsa ning tegin vahele, umbes poole peale, paksu joone. Kõik, mis jäi joonest ülespoole, nende tegevustega ma jätkasin ja kõik, mis jäi allapoole ma lõpetasin põhimõtteliselt päeva pealt (kuigi seal oli palju tegevusi, mis mulle tol ajal meeldisid). Miks ma seda tegin? Sest tundsin, et mul pole aega ELADA, vaid ma kogu aeg teen midagi! Mäletan, et tolle aja korrektuur pani aluse kogu järgmisele ajale, kus hakkasin seadma päris prioriteete ning hoidma oma nädala ja kohustuste graafikut minimaalsena.

Mis aitab minimalismile kaasa?

• õppige tunnetama “see on piisav” tunnet. Paljusid asju elus saaks teha veel paremini või omada midagi veel paremat. Kui aga saada kätte tunnetus, et see on piisav, siis saab lahti lasta, lugeda ülesanne tehtuks või mitte osta järjekordset vidinat ning selle asemel jällegi lihtsalt elada ja nautida.
• ootuste kahandamine- meie pettumused ei sünni mitte sellest, et maailm on halb või teised inimesed mitte piisavad, vaid meie ootustest teiste või olukordade suhtes. Kui meie ootused on madalamad või me ei ootagi midagi, vaid uudishimulikult lähme asjadega kaasa, siis on palju lihtsam ootusi ületada ja tõeliselt nautida seda, mida pakutakse.
• prioriteetide seadmine- seda pole vaja selleks, et rohkem jõuda teha, vaid selleks, et rohkem saada aega juurde. Muud ma ei tahakski siinkohal lisada.
• õppige lihtsalt OLEMA- kui me teeme paljusid tegevusi, meil on palju kohustusi ning palju füüsilisi asju, siis me hakkame ennast identifitseerima läbi oma töö positsiooni, läbi elukoha, läbi omandatud asjade. Me niivõrd samastume, et unustame hinges ära, kes me tegelikult oleme. Ja see on kõige hullem, mis saab inimesega juhtuda. Kui ta kaotab kontakti iseendaga..

Elu parim Kingitus, mida minimalistliku elustiiliga kaasa saad

Kõik ülaltoodud puntkid jõuavad minu elus siia, selle kõige tähtsama põhjuseni, miks minimalism kinnitab mu elus järjest rohkem kanda. See on AEG. Aeg, kus saab olla endaga tõeliselt kontaktis, tunnetada, mida elult tahad ning julgeda elada peavoolust teistmoodi. Millal sa viimati vaatasid pikemalt aknast välja ja jälgisid puude liikumist? Millal sa viimati jõid teed vaikuses ning tunnetasid selle igat maitset ja lõhna? Millal sa lihtsalt lebasid voodis või diivanil ja vaatasid lakke, lihtsalt unistades? Need on need hetked, mille nimel mina loobun järjest rohkematest asjadest selle kõige üldisemas mõttes. Tänu sellele ma tean, et ma teen iseenda ja oma pere vaates palju paremaid valikuid ning liigun elus selles suunas, mis mind tõeliselt rahuldab. Sest võidetud aeg annab mulle võimaluse olla iseendaga kontaktis ja see paneb elus iseenesest kõik õigetele kohtadele.

Ja mis on minu meelest imeline boonus- KESKKONNA JA LOODUSE säästmine. Mida vähem ma oman, mida vähem ma sõidan, mida vähem ma tarbin, seda rohkem ma toetan Maad, et ta saaks terveneda.

Namaste! Aitäh, et lugesid lõpuni.