Teraapia toolil istub 5 aastane tüdruk. Tal on pikad helepruunid juuksed, seotud patsi. Ta paistab olevat rahulik ja mõtlik. Tema vastas istub tüdruku ema, noor ja kena naisterahvas. Tal on seljas ilusad riided ja ta soeng on sätitud. Tüdruku ema on füüsiliselt kohal, kuid tundub emotsionaalselt natukene hajevil. “Miks ma siin olen?”, mõtleb tema.

Väike tüdruk on iseseisev ja paljude asjadega hakkama saav, kuid tihti haige. Erinevaid külmetushaigused on need, mis teda kimbutavad. Tüdruku ema on palju tööl ning kui laps haige, siis peab tegema tööd ka lapse kõrvalt.

20 aastat hiljem. Tüdrukust on sirgunud noor naine, kes on edukas oma prestiižses töös, kuid hing otsib seda “miskit”. Nagu oleks potensiaali rohkemaks, aga midagi hoiaks kinni. Lähisuhetes otsib tüdruk palju tähelepanu ja kui ta seda ei saa, siis miskit nagu lõikaks noaga tema südant. Üle kõige ihkab ta endale perekonda. Ta ei ole küll enam suurena nii palju haige. Ta on õppinud välja tulema paljudest keerulistest olukoradest elus, ta on iseseisev ja vanemad võivad ta üle uhkust tunda.

Kes on sisemine laps?

Meie kõigi sees elab sisemine laps. See sisemine laps on peegeldus mineviku lapsest ja kogemustest, mida see laps koges. Väiksena hoolitseb lapse eest tema vanem, kui inimese saab suureks, siis peaks sisemise lapse eest hoolt kanda inimene ise. Tihti, aga seda ei tehta. Isegi ei teata, et sisemine laps eksisteerib ja et tema eest tuleb hoolt kanda. Täiskasvanud tihti ei teagi, kuidas seda teha.

Sisemine laps võib olla rõõmus laps, kuid tihti on ta kurb laps. Kui vanemad pole olnud väga osavõtlikud lapse kasvatamises (või lihtsalt oli elukorraldus ühiskonnas teine), siis tuleb tegeleda selle kurva lapsega enda sees. Seda põhjusel, et enne kui sisemine laps sai kurvaks, oli ta loomu poolest õnnelik ja nautis elu. Ta oli avatud kogu oma potentsiaalile teha elus seda, milleks ta siia ilma sündis. Keskkond, vanemad, kasvatus oli see, mis panid teda raamidesse ja oma unistustest loobuma. Sellise potensiaali leidmine enda sees on täiskasvanu ülesanne!

Mis on minu eluülesanne ja kust ma peaksin alustama?

Kui sa asud selle küsimusega teele, siis esimene ülesanne on leida iseennast ning alustada tuleb päris algusest. Päris algusest alustamine tähendab, et tuleb leida see väike sisemine tüdruk/poiss, kes oli rõõmus, unistas ja väljendas oma soove vabalt. Selleks tuleb õppida elu nautima ja usaldama. Sellisel viisil saad sa kontakti rõõmsa lapsega enda sees. See on kõikide inimeste esimene ülesanne- luua endale selline elu, mida sa tõeliselt naudid ja armastad. Kui see on tehtud, siis ja alles siis hakka mõtlema, mida sa peaksid jagama teistele. Tihti inimesed tahavad kõigepealt aidata teisi ja oma vajadused panevad kõrvale. See on aga vale järjekord.

Eluülesande avastamise puhul pole mingit pistmist õpikutarkusega. See pole ka mingi konkreetne südmus või tegevus. See on loov protsess, kus sa tugined oma sisetundel, mis võib pikalt sosistada sulle, kuid mille vastuseks võid sa olla valmis alles aastaid hiljem. Sellepärast, et elu nautimiseks ja eluülesande avastamiseks peab olema sisemiselt valmis, küps.

Alati on hea alustada hetkeolukorra kaardistamisest ja varjupoole tunnistamisest. Tähtis on vastutuse võtmine ja kindel sisemine soov oma elu muuta. Muutmise teekonnal kohtud sa nii avardavate taipamistega, valusate mälestustega, kehaliste protsessidega tervenemise jooksul, unistuste täitumistega ning ka sisemise tasakaaluga.

Rõõmus vs kurb laps sinu sees

Kui su sisemine laps on kurb, ei saa sa kasutada oma täit potentsiaali. Sellist last enda sees tuleb märgata ja temaga tegeleda (selleks sobivad hästi erinevad teraapia liigid). Kui sa päriselt tahad avastada oma elu ülesannet, pead sa leidma enda seest ka selle rõõmsa ja loova lapse- selline laps on igaühe sees olemas, lihtsalt osadel rohkem peidus, teistel vähem. Rõõmsa lapsega saab hästi kontakti, kui õpid nautima oma elu. Teed kõike seda, mida sulle meeldib teha ja naudid see juures neid tegevusi. Kui sa julged olla õnnelik, südamest ja mitte mõistusest. Kui õpid olema tänulik ilusate asjade eest enda elus.

Kui kurb laps on hoitud ja rõõmus laps oma igapäevaellu integreeritud, siis hakkad sa aru saama, mis on see, mida elu soovib, et sa ühiskonnale ja teistele tagasi annaksid. Sa hakkad selgemalt nägema, missugune laps sa tegelikult olid, missuguse potentsiaali ja tugevustega. Nagu ma eelnevalt juba kirjutasin- kõigepealt tuleb teha oma elu õnnelikuks ja siis hakata panustama oma eluülesande peale.

“Armastage ennast, panustage oma perekonda ja andke ühiskonnale tagasi seda, milles olete head” Ja just täpselt sellises järjekorras.

—

+10 aastat hiljem on tüdruk õppinud nautima elu, täitnud oma mitmed unistused, loonud endale perekonna, on teinud sügava kohtumise oma loova ja intuitiivse poolega. Ta on saanud tuttavaks oma tugevate joontega, millele rajada oma elu kutset. Nüüd hakkab ta aru saama, mis on see, mida ta peab ühiskonnale tagasi andma ja koitma hakkab ka kõige tähtsam küsimus- “Miks ma seda kõike teen?”