Olen oma karjäärinõustaja praksise jooksul nõustanud ja koolitanud üle 100 kliendi. Ühine nimetaja minu poole pöörduvatel inimestel on soov leida see “oma tee”, elukutse ja kirg, mida inimesed tulid siia ellu tegema. Ühine läbiv joon on, et praegusel töökohal/tegevuste juures ei tunne inimesed, et rakendavad oma täit potentsiaali, aga nad ka ei tea, mis see nende potentsiaal on. Otsitakse väga aktiivselt oma kirge millegi vastu. Aga mis siis, kui alustaks hoopis teisest otsas? Alustaks algusest.

Lapsena me teame oma potentsiaali ja võimu (powerit) oma elu üle. See on meisse sisse programmeeritud alateadlikul tasandil. Paraku aga me sünnime peresüsteemi, kellega meil on ka omad kokkulepped, et omandada teatud õppetunnid. Inimene, kes jõuab täiskasvanuikka ja pole algust teinud nende õppetundidega ei saa lihtsalt niisama oma elus olla kõigis valdkondades õnnelik. Nii on ka töö üks valdkond, mille osas on paljudel inimestel väljakutseid. Inimene võib läbi teha palju erinevaid teste ja ülesandeid, mis peegeldavad talle, mis inimesele sobiks ja kuhu poole ta võiks hakata tööalaselt liikuma, aga pusle tükkid ei lähe enne kokku, kui pole ära lahendatud ka takistused ja blokeeringud, mis on põhjustanud siiani “vale” töö tegemist või mitte õnneliku elu elamist.

 

Varjulaps

Meie kõigi sees elab üks natukene kurb laps, keda pole ammu märgatud või kes on ennast hoopis ära peitnud. Varjulaps on see osa meie minast, kes kunagi on lapsepõlves saanud haiget ja õppinud selle haiget saamisega läbi teatud mustrite hakkama saama. Ükskõik kui õnnelik ei tundu meile meie lapsepõlv, on kindlasti olukordi, kus lapsena ei tundnud me ennast piisavalt turvaliselt, enesekindlalt või rahulolevalt. Läbi mustrite on see laps loonud psüühikasse toimiva mehhanismi, mis on teda väikesest peale aidanud saada suureks. Probleem on selles, et see kunagi loodud mehhanism peas ei pruugi täiskasvanuna enam inimest hästi teenida, vaid teda hoopis takistada.

Seni kuni me ei märka neid mehhanisme (nimetame neid näiteks uskumusteks), seni toimime me varjulapse mõjul ja ei saa võtta vastutust oma elu eest täiskasvanud inimesena. Varjulaps meie sees ärkab nt kui tunned suuri emotsioone, tülitsed raevukalt oma lähedastega, oled tuim ja õnnetu või ei oska üldiselt oma elus suunda võtta.

Varjulapse suurim soov on kõigepealt, et teda märgataks. Sinul, nüüd täiskasvanud inimesel on võimalus oma varjulaps enda seest üles otsida ja hakata uurima, mida sinu varjulaps tahab sulle öelda? Mida ta vajab? Kui varjulaps on üles leitud ja ära kuulatud, siis tähtis on ka teadvustada varjulapse kaitsemehhanisme, millega ta on õppinud ennast välismaailma eest kaitsma. Seal on kindlasti midagi, mis takistab ka tööelus õnne saavutamast. Olgu see pidev “tubli” olemine, hirm vanemate soovidele vastu hakata, mingit tüüpi ebakindlus, oma tegelike soovide ja unistuste alla surumine.

 

Päikeselaps

Päikeselaps inimese sees on see tema lõbus ja õnnelik alateadvuse osa. See on samuti saanud alguse lapsepõlvest. Lastena me oskasime tunda rõõmu, lõbutseda, elada hetkes ja unistada. Maailm küll tundus suur ja lai, aga sama suured tundusid võimalused. Vastavalt sellele, kes mis peresüsteemist tuleb on saanud kas kinnitust oma rõõmus olemisele või hoopis noomitust, et õnnelik ei saa olla, sest … töö vajab tegemist, midagi halba võib juhtuda, sa võid haiget saada jne. Paraku meie esivanemate mustreid jälgides kannavad inimesed endaga kaasas pigem seda teist poolt ehk hirmutamise poolt. Et õnnelik olla ei ole justkui paslik. See tähendab, et täiskasvanuks saades peame me uuesti õppima, kuidas olla rõõmus, muretu ja vaba. Kohati see tundub isegi võimatuna, kui varjulaps reageerib, elu vajab elamist, kohustused on üle pea ja kuhu see rõõm peaks veel mahtuma?

Julgen väita, et ilma kontaktita oma päikeselapsega ei suuda me astuda oma unistuste töö suunas, sest me lihtsalt ei usu sisimas, et me väärime seda või oskaksime seda nautida (kuigi me nii väga tahame seda). Kontakt oma päikeselapsega annab meile ka enesekindlust ja julgust astuda välja vanadest mustritest, et alustada millegi uuega isegi, kui me veel täpselt ei tea, kuidas kõik toimima hakkab. Päikeselaps usaldab elu. Ta usub, et ta on kaitstud ja hoitud. Kui kunagi ei osanud seda teha tema vanemad, siis nüüd on päikeselapsel täiskasvanud sinu enda kujul, kes saab teda hoida ja kaitsta. Kuidas see kõlab?

Täiskasvanuks saamine

Mitte kõik ea poolest täiskasvanud inimesed pole saanud päriselt küpseks. Hirmuäratavalt palju inimesi jääb mingil tasandil kinni lapsikuks olemisse ja saamatuks oma suuremate eluülesannete ees. Pealtnäha võivad need inimesed päris hästi funktsioneerida- luua pere, saada isegi ise lapsi, teenida raha, saada justkui rikkaks, aga emotsionaalsel tasandil on seotus oma lapsepõlvega alateadlikult liiga suur. Sellist tasandit näitavad olukorrad, kus inimene ei julge vastu võtta otsuseid, ei julge eksida, otsib pidevat heakskiitu, mõtleb, mida teised temast arvavad, lööb käega oma unistustele, süüdistab oma ebaõnnes teisi.

Päriselt täiskasvanud inimesed on küpsed ja otsustavad ise, kuhu poole nende laev võiks sõita. Ei tähenda seda, et neil inimestel pole elus väljakutseid või kõik on alati kerge, kuid nad on läbi töötanud oma perekonna mustrid ja ise otsustanud, mida nad oma perekonnasüsteemist võtavad kaasa või jätavad maha. Sellisel viisil on võimalik luua iseenda elu, mitte inerts oma vanemate või vanavanemate elust. Suur boonus, mis sellega kaasneb on see, et sinu enda lastel saab olema palju lihtsam luua oma elu ja ka avastada oma elu kutse, kui sina saad täiskasvanuks ja rebid lahti mitte vajalikest mustritest, mis sind blokeerivad, mitte ei toeta.

Tööõnn on midagi palju sügavamat, kui sobiva elukutse leidmine. See on ilus kooslus eneseteostusest, kirest, sisemisest enesekindlusest ja panusest maailma. Mida sügavamale sa julged vaadata enda sisse, seda ilusama koosluse saad sa luua ka oma eneseteostuse teel.

Raamatusoovitus: Stefanie Sthal “Päikese- ja varjulaps sinu sees” https://www.rahvaraamat.ee/p/päikese-ja-varjulaps-sinu-sees/1013100/et?isbn=9789949851959