Emotsionaalne pagas töökohal II- teistele meeldimine

Selleks, et olla ükskõik mis valdkonnas edukas, tuleb osata olla üle sellest “mida teised minust arvavad”. Inimene peab oskama tulla toime tõrjutuse tundega. Osadel inimestel tuleb see välja loomulikumalt, kui teistel. Teised peavad seda õppima ja ka aru saama, mis on tõrjutuse hirmu taga tegelikult.

Tõrjutuse hirmust lähtuvalt võib inimene jääda tegutsema oma mugavustsoonis ega julge välja tulla uudsete ideedega. See võib tuua kahju nii ettevõttetele, kus sellise hirmuga inimesed töötavad kui ka inimestele endale, kes piiravad oma enda võimalusi pelgalt mõtte pärast, et “mida teised ikkagi minust arvavad.”

Sotsiaalses maailmas on täiesti okei kuhugi maani soovida kuuluda gruppi (nt töökollektiivi), perekonda ja sõpruskonda, kuid millal see muutub takistavaks teguriks?

Tõrjutusega hakkama saamine kunstnike näitel

Huvitav grupp inimesi, kes võib olla on rohkem karastatud sellega “mida teised mõtlevad” on loominguga tegelevad inimesed, nt kunstnikud, kirjanikud, luuletajad, aga ka visionäärid. Nad mõtlevad uudsetele lahendustele, otsides tuttavast ja turvalisest kaugemale, kuid sageli ei pruugi paljudele nende ideed esimese hooga meeldida.

Samas kõige edukamad loomingulised inimesed on need, kes on pettumuste vastu karastatud ning sammuvad kindlalt oma rada. Nad teavad juba ette, et suur osa ideedest ei pruugi üldsusele üldse peale minna, aga tunnevad, et nad siiski ajavad “oma asja” ja need kes suudavad säilitada omanäolisust tihti saavad ka edukaks oma tegemistes.

Meeldimise ühiskond

Kui mõelda teistele meeldimisest kui sotsiaalsest vajadusest, siis tundub, et meie ühiskond on läinud sellega proportsioonist välja. Inimestel on sundmõted, et teistele peab meeldima- ka sotsiaalmeedia võimendab seda. Kõik klikid ja laigid. Kuni selleni välja, et inimese kogemus olemuslikult pole justkui päris, kui ta ei jaga seda sotsiaalmeedias ja ei saa sellele laike.

Meeldimise vajadus kandub inimestel ka töösuhetesse. Inimesed, kes tahavad teistele meele järgi olla on tavaliselt kuulekad ja tulemuslikud töötajad. Nad ei vaidle ei juhtkonnale vastu ega tekita konflikte kolleegidega. Nende radarid on suunatud nii palju väljapoole (et meeldida), et nad vaikselt kaotavad kontakti iseendaga. See toob aga kaasa selle, et isegi, kui ümberringi märgatakse nende inimeste panustamist, siis need inimesed ise muutuvad ärevaks ja kahtlustavaks oma soorituste osas. See omakorda viib selleni, et nad muutuvad sõltuvaks kolleegide ja ülemuste arvamusest ja otsustest ning hakkavad saboteerima iseenda võimalusi ning oma karjääri.

Kui organisatsioon saab justkui kasu sellistest töötajatest, siis suuremas plaanis jääb ettevõtte ilma sellise töötaja ainulaadsetest annetest.

“Kui oled ametis teistele meeldimisega, siis ei ole sa aus.”

“Kogu aeg kõrgendatud valves olemine ajab su ärevushoo äärele ja irratsionaalne muretsemine teiste pärast tähendab, et sa reedad iseenda.”

 

Mis on meeldimise soovi taga tegelikult?

Mure teistele meeldimise pärast on tegelikult alateadlik strateegia distantseeruda sügavamatest emotsionaalsetest lapsepõlvetraumdadest. Ekslikult arvatakse, et trauma on midagi suurt  nagu seksulaane ärakasumine, sõda, hülgamine vms. Tegelikult on trauma emotsionaalne ja kehaline reaktsioon ükskõik millisele väljakannatamtule sündmusele (tihti just lapsepõlves, kuna lapse aju on veel arenemise järgus ega suuda protsessida kõiki olukordi nii nagu täiskasvanud aju).

Turvaline kiindumussuhe ühe täiskasvanuga oma lapsepõlves on ka siinkohal oma mõjutustega. Kui mingil põhjusel ei saanud inimene seda turvalist kiindumussuhet oma lapsepõlves kogeda, siis võib ta täiskasvanuna reageerida nt töökohal kahes äärmuses:

  1. Liigne klammerdumine, pideva heakskiidu otsimine, ülekompenseerimine enda asendamatuks muutmisega.
  2. Inimene muutub liigselt iseseisvaks ja/või eemalviibijaks. Sellisel juhul eeldab inimene, et teised võivad talle kahju teha ning talle on koostöö tegemine keeruline. Sisimas otsib selline inimene seotust, kuid umbusaldab loodavaid suhteid.

Kui irratsionaalne see ka ei tundu, siis tegelikult suundub mõistus mineviku lahendamata sündmuste juurde lahendust otsima. Seepärast tasub alati kaevata sügavamale, kui töökohal tulevad ülesse suuremas tunded ja sisemised läbielamised, mis ei ole justkui korrelatsioonis juhtunuga.

Kas sa koged “meeldimise” fenomeni?

  • sa leiad end nõustamas kõigega, kuni oled oma hääle kaotanud
  • sa toetud teistele, et nad otsuseid teeksid
  • sul pole enam kindlaid seisukohti, vaid pigem lähed vooluga kaasa
  • sa ei ole palju aastaid karjääris edasi liikunud, kuid oled töökaaslaste ja juhtide hulgas populaarne
  • sa mõistad teiste vajadusi enda omadest paremini

Kas sul võib olla tõrjumishirm?

  • sulle tundub, et sa ei meeldi teistele
  • sa jääd kuskilt välja või sind unustatakse
  • töökaaslased võivad sulle kätte maksta ja tekivad teie vahel konfliktid
  • sa kaotad turvalisuse ja kaitse, mida töökoht sulle pakub

Lahendused, kui soovid liigselt teistele meeldida:

  • Pea meeles, et töö tähendab suhtlemist, enda reklaamimist, tulemuste saavutamist ja raha teenimist. Isiklikud suhted seevastu tähendavad emotsionaalseid sidemeid, turvalisust, tunnet, et sa oled teistele oluline ja sind ei unustata. Õpi tegema nendel kahel vahet! Kui hakkad aru saama, et töö ei pea kompenseerima saamata jäänud tunnustust ja tähelepanu, ega pakkuma turvalisust pikas plaanis, siis hakkad julgema olla rohkem töökohal sina ise.
  • Enda tugevate külgede meenutamine aitab rahustada irratsionaalset poolt.
  • Hirmudele näkku vaatamine on esimene samm, et neid ületada. Kui hirmud on pigem minevikust, mitte praegusest ajast, siis töökohal need enam ei kehti.

Pea meeles, et liigse meeldimise tagajärjel ei saa sa kasutada oma tõelist potsentsiaali, su professionaalsed ambitsioonid ja võimalused jäävad kõrvale ning sa maksad loomingulise potentsiaali rakendamise ja karjääri edendamise arvelt oma hinda.

Oma tunnete ära tundmine aitab sul oma lugu muuta.

Artikkel kirjutatud inspireeritult Naomi Shragai raamatust “Emotsionaalse pagasi pärssiv jõud. Mida teha, kui töö ja elu kipuvad segi minema.” Eelmine samast sarjast artikkel on lugemiseks siin.

 

 

/by

Emotsionaalne pagas töökohal I osa- PETTURI SÜNDROOM

Antud artikkel on kirjutatud tuginedes Naomi Shragai raamatule “Emotsionaalse pagasi pärssiv jõud. Mida teha, kui töö ja elu kipuvad segi minema.”

Me kõik tuleme perekondadest ja lapsepõlvest. Iga töötaja, kes liitub kollektiiviga toob endaga kaasa rida käitumismustreid, uskumusi ja toimetuleku mehhanisme, mida ta on endaga kaasas kandnud aastaid. Mõnest mustrist on inimesed teadlikud, mõned nendest on aga alateadlikud. Need tõdemused mõjutavad nii organisatsioone kui töötajaid indiviidina.

Kas sa oled tundnud, et mõni tööalane olukord viib sind ennast põhjendamatult välja? Et su ülemus on liiga käsutav ja domineeriv või töökaaslased ei näe sinu tegeliku panust? Kas sa juhina oled tundnud, et igat meeskonnaliiget on nii raske juhtida, sest igaühel on omad vajadused ja arvamused? Keegi pole ühesugune. Organisatsiooni vaatest oleks nii palju lihtsam keskenduda vaid tulemustele ja töötamisele, kuid paraku seni kuni tööd teevad inimesed, on kaasas ka nende emotsionaalsed pagasid. Mida kiiremini seda läbi hammustada ning õppida sellest, seda tulemuslikum saab organisatsioon ja iga töötaja olla.

Kirjutan teile selle artikli mitmes osas. Alustame petturi sündroomist.

I Petturi sündroom töökohal.

Sa oled edukas oma töös, sa oled tulemuslik töötaja ja hinnatud kolleeg, kuid sinu sisimas on ikka tunne, et äkki sinu panus pole piisav ja kohe kohe sind paljastatakse selles. Sa oled ebakindel, kuigi see ei pruugi üldse väliselt välja paista. Teisest küljest võid sa olla läbipõlenud, väsinud, kuid suutmatuses panna kõik pausile ja puhata. Ülemusena võid sa olla oma töötajate tulemuste osas ülikriitiline ning sa ei luba neil kunagi eksida.

Tunnused, mis käivad kaasas inimestega, kes on haaratud petturi sündroomist:

  • sa väldid hea meelega uusi ülesandeid ja vastutusvaldkondi või
  • sa tunned ennast mugavalt vaid teatud sorti teemades ega soovi siseneda nö tundmatule maastikule või
  • kardad pidevalt, et kas sul on midagi tegemata, keegi märkab sinu ebatäiuslikkust, sa pole oma töös piisavalt hea või
  • sa tunned, et pead tegema veel ja veel rohkem, et olla lõpuks omati piisavalt hea oma töös või
  • sa oled eriti karm teiste inimeste töösoorituse osas ning sa ei kannata eksimist ja vigu

Alateadlikud mõjutused, mis tekitavad töötajas petturi sündroomi:

  • vähene tunnustus ja tähelepanu lapsepõlves, mida proovitakse kompentseerida suure tööga
  • alateadlik uskumus, et me ei peaks rohkem eluhüvesid nautima kui meie vanemad said seda teha. Niisuguste eluhüvede hulka kuuluvad ka võim, autoriteet ja asjatundlikkus.
  • süütunne ISA ületamise pärast- et sul läheb tööalaselt paremini, kui isal omal ajal või oled edukam, seksikam ja õnnelikum naine kui oli sinu ema. Irratsionaalne süütunne võib kanduda ka nii, et naine tunneb süütunnet oma karjääri ülesehitamise pärast ja ei julge olla edukam, kui oli ta isa.
  • Meestel esineb väga tihti alateadliku “võitlust” isaga proovides olla kas isast palju edukam ja paremini elus hakkama saada või alaväärsuse tunne, et ei suudeta kunagi isale järgi jõuda.
  • vähene enesekaastunne. Mitte lubamine endal eksida, puhata, olla laisk ehk oma nõrkade kohtade mitte vastuvõtmine.

Petturi sündroomiga inimene töökohal toob kaasa enesesabotaaži oma karjääri osas ning lõpuks ka terviserikkeid. Need inimesed kas saavutavad palju, kuid ei oska olla selles õnnelikud või saboteerivad iseenda tööõnne ja edu ning pisendavad oma unistusi.

Petturi sündroomiga töötaja võib organisatsioonile tähendab inimest, kes ei kasuta oma täit potentsiaali ning võib õõnestada omaenda kasvu ja edu, läbi mille ei saa ka organisatsioon kasvada nii palju, kui ta võiks. Samuti tekivad tihti sellelt pinnalt kolleegide ja juhtkonna vahel konfliktid, kus on haaratud alateadlikud emotsioonid ning töö tegemine on pärsitud.

Mis on lahenduseks?

  1. Sul on võimalus hakata teadvustama oma tundeid töökohal ning eristama neid analüüsides realistlikeks ja alateadlikeks. Alateadlikud emotsioonid on alati suured, konkreetse olukorraga mitte vastavuses. Sa võid ka tunda, et ülemus/töökaslane käitub nii nagu kunagi käitus sinu ema/isa või ülemus/töökaaslane tekitavad sinus just sellise tunde, nagu sa kogesid ka lapsena.
  2. Saad olla enesekaastundlik ja leebe enda vastu, et sa ei jõua kõike, ei peagi oskama kõike ja eksimine on lubatud.
  3. Sul on võimalus märgata oma kolleegide osas, kui nad käituvad või reageerivad “veidralt”, keelduvad lisaülesannetest, ei soovi tulla kaasa muudatustega või kritiseerivad eksimusi.
/by
,

Sisemine Laps teab, mis on sinu elu kutse- Kairiti tagasiside

Kohtusime Kairitiga kolmel korral, millest esimesel kohtumisel lõime kontakti Sisemise Lapsega ning esitasime talle küsimusi. Teisel kohtumisel töötasime situatsioonikaartidega ning kolmandaks kohtumiseks panime kokku Kairiti isikliku IKIGAI, mis kinnitas tema esimese kohtumise Sisemise Lapse sõnumit, et mis on see, mis teekonna ta peaks enda eneseteostuse teel valima.

Lahkelt Kairiti loal jagan ka avalikult tema tagasisidet, et teid inspireerida. Kairitiga töötamisel oli minu jaoks põnev avastus, kui kiiresti annab Sisemine Laps sõnumeid ka tööalase suuna ja valikute kohta, kui temaga kasvõi esimest korda elus kontakti võtta. Imeline kogemus!

Kairiti tagasiside:

Suur-suur aitäh selle info ja kõigi nende kohtumiste eest!

1. Mis kohtumiste juures meeldis kõige rohkem? Mis harjutus, teema käsitlus või midagi muud?
Meeldis eelkõige see, et Sa oskasid aru saada, millised on mu probleemid, et sellest lähtuvalt valisid suuna, kuidas edasi minna ja mis võiks mind aidata. Meeldisid kõik harjutused, kuna neist kõigist oli mul nii palju õppida.
Kohtumine sisemise lapsega meie esimesel kohtumisel andis mulle võimaluse esmakordselt näha, et nii võimas asi nagu sisemine laps üldse eksisteerib ja et temas on peidus nii palju tarkust, millest mul enne aimugi polnud. Oskan tänu sellele nüüd edaspidigi oma sisemise minaga kontakti luua, et paremini tunnetada seda, mida mu süda ja sisetunne tegelikult teha tahavad.
Kaartide valimise harjutus teisel kohtumisel aitas mul veelgi selgemalt näha, kuidas ma end praegu tunnen ja kuidas võiksin ennast tunda, kui teeksin seda, mida mu süda päriselt teha tahab. Teisele kohtumisele tagantjärgi vaadates sai vist kõige olulisemaks see üks lause, kus sa mainisid, et lauamängu tegemine on tulnud mind tervendama. Olin seda ideed varem väga palju oma peas läbi mänginud, kuid alati lõpuks ikkagi tõdenud, et see tundub hullumeelne plaan. See lause oli aga nagu esimene pusletükk ja sealt edasi jõudis ülejäänud plaan ja teekond, kuidas võiksin ikkagi sinna jõuda, peaaegu nagu iseenesest minuni.
Kolmanda kohtumise IKIGAI harjutus tegi veelgi enam selgeks, mis on minu tugevused ja mida ma tööalaselt teha võiksin.
Kuna otsisin lisaks karjäärivalikule ka vastust iseenda tunnetega seotud küsimustele (tunne, et ma ei ole piisav, üksindus, kadedus), siis meeldis väga ka see, et sa oskasid nõu anda ja suunata mind inimeste ja tegevuste juurde, mis võiksid aidata mul neid probleeme lahendada.
2. Kuidas muutus sinu enesetunnetus ning soovitud suuna leidmine peale kolme kohtumist?
Sain kõvasti julgust juurde oma sisetunde usaldamisel. Olin ka varem mingitel hetkedel tundnud, et sisetunne suunab mind üht või teist otsust langetama, kuid kunagi varem polnud sellele nii teadlikult lähenenud. Tänu sellele, et sain kontakti oma sisemise minaga, leidsin ka uue tööalase suuna, mille poole püüelda, ning mille osas ma tunnen, et see võiks tõesti olla see tegevus, mida tööna edaspidi teha tahaksin.
3. Kui rahule jäid kogu protsessiga 10 palli skaalal (1- ei jäänud üldse ja 10- oled väga rahul ning soovitad ka teistele)
10 – jäin väga rahule, kuna sain nendelt kohtumistelt vastused esialgu püstitatud küsimustele ja need aitasid mind kõvasti edasi minu enesearengu teekonnal. Soovitaksin kindlasti ka teistele, kes tunnevad samamoodi, et tahaksid nagu mingit muutust enda elus, aga päris täpselt veel ei tea, kuhu poole nad võiksid liikuda.
Sisemise Lapsega kohtumise kohta loe lähemalt “Teraapiaminutid” alt siin.
/by