Meie kiiresti toimivas ühiskonnas on “läbipõlemine” ja “tööstress” väga levinud sõnad. Ka mina olen neid mõlemaid kogenud. Tol korral ma otsisin infot ja leidsin peamiselt viiteid tervislikule unele, toitumisele, füüsilisele trennile ja võib olla ka piiride seadmisele. Kuid kõiki neid asju rakendades olin ma ikka tööstressis, sest töökoormus oli suur, tahtsin kõigega edukalt hakkama saada, sest armastasin oma tööd ning kolleegid näitasid ka justkui eeskuju, et sellises tempos töötamine on normaalne ja võimalik. Tundsin pidevalt, et kas minul on siis midagi viga?

Vahepeal tuli koroona aeg ja minul teine laps. See aitas kiirrongilt maha tulla ja tagant järgi vaadata, mis siis ikkagi juhtus ja mida peaksin tegema, et mitte enam samasse kohta iseenda sees sattuda?

PÕHJUSED MINEVIKUS

Inimesed, kes kogevad korduvalt tööstressi ja võib olla ka läbipõlemist on teatud tüpaažiga- neil on kõrgenenud vajadus sooritada oma tööd väga hästi, meeldida teistele ning tunda oma väärtust läbi tehtud töö. Siin on mitmeid variatsioone, mis on ühel või teisel inimesel põhipõhjuseks ja mis täpselt stressi põhjustab. Kuid nimetaja on ühine- kinnitust, et ma olen piisav otsitakse väljaspoolt.

Nii on ka nendel inimestel kõrgenenud vajadus kuuluda organisatsiooni, töökollektiivi, ühingutesse. Tööd tehakse palju ja loodetakse üks hetk saada ka oodatud tasu- mitte rahalist, vaid emotsionaalset tasu ehk tunde, et ma olen piisav.

Kõik need omadused on välja kujunenud lapsepõlves. Igaühe sisse peab vaatama individuaalselt. Kuid ühiskond, milles mina kasvasin toetus väga palju sooritusele ning veel parem, kui see sooritus oli perfektne. Ma olin oma isa poolt märgatud ja tunnustatud eriti siis, kui tunnistused olid üdini eeskujulikud. Ta oli uhke minu üle. Kuidas ma saingi tema ootust lõhkuda? Ma küll proovisin seda teha teismelisena, kuid kiiresti sain aru, et pean siiski väga hästi õppima. Muster läks sujuvalt üle täiskasvanud ellu, aitas mul teha väga noorelt karjääri, olla edukas ja majanduslikult iseseisev. Imeline, kas pole! Kuid, juba 25 aastasena istusin ma perearsti kabinetis, kes ütles, et ma kogen ärevushäireid, mitte südame haigust. Ma töötasin pangas suurettevõtetega, tegin tööd kella 20ni, käisin täiskoormusega magistris, vedasin oma tantsukooli ja tegin professionaalsel tasemel tantsutrenni + nädalavahetustel esinemised. Kõike liiga palju ja liiga intentsiivselt. Kuigi armastasin kõike, mida tegin, siis pidin tõmbama joone tegevuste vahel, millega jätkan ja mis lähevad ootele. Nii läks ootele minu magister, nädalavahetuse esinemised ja tantsukool. Samuti lahkusin töökohast ning valisin rahuliku tempoga töökoha (mis osutus küll liiga rahulikuks, kuid andis mulle võimaluse nö välja puhata).

Tagant järgi vaadates seda olukorda saan ilmselgelt aru, et ma polnud iseendaga üldse kontaktis. Kogu mu tähelepanu oli väljapoole, otsides justkui sealt “midagi”.

TEADLIKKUS HAKKAS TÕUSMA

Aastad läksid mööda ja mu teadlikkus ja kontakt iseendaga kasvas tublisti. Arvasin, et olen iseenda sees väga heas kohas ja teadlik. Tegin karjääripöörde, kus liikusin ammu unistatud värbaja ametikohale. Tunne oli super, et teen just seda tööd, mida ihkan, kuid mõne aasta möödudes komistasin  ma ka seda tööd tehes veel suuremasse läbipõlemise auku. Ka see kord algasid mu probleemid läbi füüsilise keha. Oli veidraid tundmused ja aistinguid, peavalusid, kippusin töö juures pingelistes olukordades nutma, jäin tihti haigeks, nädalavahetustel kogesin täieliku jõuetust, ärevust jne. Tahtsin lahkuda, kuid ei suutnud. Miskit pani mind paigale, et saaksin tõestada teistele ja iseendale, et ma saan ju hakkama. Mu teadlikkus oli justkui käega pühitud ja ma ei saanud aru, miks ma seda endale teen. Ma üritasin kogu väest realiseerida enda unistusi läbi teiste- mida nemad arvavad ja kas hindavad piisavalt heaks?

Aga tuli koroona aeg ja ma jäin lapseootele. Ja see muutis minu elu- võib öelda.

Hakkasin seadma piire (kodukontoris oli see justkui lihtsam) ja välja ütlema asju, mis mulle ei sobi. Hakkasin taas tähele panema oma vajadusi ja neid ka realiseerima. Tegutsesin igapäevaselt omas rütmis ja nii nagu mulle sobib. Sain tagasi oma enesekindluse. Peale teise lapse sündi sukeldusin veelgi sügavamale. Ja jõudsin sügava igatsuseni isa järgi. Alateadlik meel tahtis kogu aeg olla edukas ja iseseisev, sest isa oli nii õpetanud. Mu mõlemad vanemad töötasid väga palju. Kuigi keegi nendest ei sundinud mind täiskasvanuna niimodi töötama, siis tegin ma seda siiski. Mu päris olemus on miskit muud- voolav, reeglitest vaba ja sügavalt loov teiste inimeste heaks; ja siiski olin ma truu oma päritolu perele ning mul oli raske nende varjatud ootustest lahti rebida.

ISA- MU EESKUJU FIGUUR

Nii hakkasin ma märkama ka klientide peal palju lugusid ja näiteid, kus ühel või teisel viisil oli nende tööstress ja sisemine rahulolematus seotud oma vanematega. Nt isata pojad on eriti edule orienteeritud. Isa tütred võivad olla finantsiliselt edukad ja iseseisvad, aga suhetes jääb puudu naiselikku voolavust ja usaldust mehe poole.

Kui sa oled poeg, kelle isa töötas väga palju või teda ei olnud sinu elus- sa võid tunda suurt tungi saavutada elus midagi suurt ja tähtsat. Suur loomine ei ole halb, kuid alusta iseendast. Hakka tunnustama iseennast, sellisena nagu sa oled. Muuda oma triger, millepärast sa tahad edukaks saada. Muuda triger sellepärast, et kui sa saadki edukaks, et su sees ei valitseks siis ikka tühjus. Sest see juhtub, kui alateadlik meel tahab läbi tulemuste saada armastust, kuid ta ei saa. Suuna see energia millegi loomiseks iseenda pärast. Küsi, mis on sinu MIKS?

Kui sa oled tütar, kelle isa oli edukas või kellel puudus isa- hakka märkama, mis energia pealt sa tegutsed. Kas see on naiselik, loov ja voolav või mehelik, otsene ja kiire. Sa oled naine ning sa vajad ka voolavust ja hoidmist. Mis uskumusi sa endaga kaasas kannad? Kas sa proovid olla täiuslik tüdruk? Kas sa lubad endal eksida? Kas sa usaldad mehi? Oma meest? Kas sa päriselt suudad lõdvestuda usaldusse elu ja oma partneri ees?

Isa on nii poegadele kui tütardele esimene kontakt välismaailmaga. Kui ema õpetab lähedust, tundeid ja ühendust, siis isa roll on näidata lastele välismaailmas hakkamasaamist. Kas läbi oma eeskuju või läbi ootuste lapsele. Minu isa õpetas mind väga sitkeks ja ma olen talle väga tänulik selle eest! Ma lihtsalt unustasin võtta osa tema õpetustest kaasa ja osa selja taha jätta. Ja nii peaksime me kõik tegema- osa õpetustest ja uskumustest endasse integreerima ja neid kasutama ning teise osa, mis meid enam ei teeni selja taha jätma.

ARMASTUS ISEENDA VASTU

Kogu see teekond mul ja ka sul saab alguse enda armastamisest ja enda avastamisest. Sellele teekonnale saab minna üksi ja sellele teekonnale saab minna koos. Oled oodatud tulema sellele teekonnale koos Tööstressi ja Läbipõlemise grupiga, mis alustab 9.02.2023.